EestiEnglishРусский
Tere tulemast Antsla tantsuselts Pärliine koduleheküljele!

Tants on keha luule.
Keha on keel,
mida kõneleb kõiksus:
kuule, tunne ja näe. (Doris Kareva)

Uudised

Tagasi
22/08/2016 17:55  Tuhat tänu ja maani kummardus tegijatele ja osalejatele!
Head Urvaste Kihelkonnapäevade tantsijad, lauljad, pillimehed, juhendajad ja saatjad, korraldajad ja toetajad, vee-ja mereteemaliste töötubade läbiviijad ning osalejad, esseede „Mina ja meri“ kirjutajad, oma kodupublik ja külalised!

Tänavuste Kihelkonnapäevade keskne sündmus laulu-ja tantsupidu ning järvepesade tegevused (veeteemalise õpitoad ja matkad kohalike järvede ääres või järvedel), olid pühendatud merekultuuriaastale. Eesmärk oli olla osaline merekultuuriaasta sõnumite edasikandmisel.

Meri oli nende päevade inspiratsiooniallikas, nii loomingulises mõttes kui traditsioonilise rannaelu kaudu. Avastasime või taaslõime ununenud teadmisi kodukandi veevooludest merre. Veepiirid olid need, mis aitasid ka  paika panna väljakujunenud kihelkonnapiirid. 

Kontsert-etendusega „Kas meri siin seisma jäi?“ tähistasime Eesti vabariigi, kui mereriigi, taasiseseisvusepäeva.

Kontsert-etenduse juhtmõte oli üles ehitatud peamiselt neljale loomingulisele teosele: müütiline rahvalaul Audrust „Loomiselaul“,   Rene Eespere „Ärkamise aeg“, Kait Tamra „Oma saar“ ja Jaan Tätte „Ojake“.   

Maailma loomisel tõusis merest lind, kes pillutas oma pojad päikeseks, kuuks ja põllukiviks.
Kallas peatas mere ning kaldast algas maa, Eestimaa - tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis.

Peagi siin kokku said esimemm ja taat.
Vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid.
Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt,
oli töö, oli vaev sellel maal.
Tulega, mõõgaga tuli võõras mees.
Häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.

Ühegi riigi ja ka inimese vabadus ei ole kahjuks iseenest mõistetav. Ja seepärast ka etenduse paralleelmõte liikus rahvaste juurde, kes rändavad kodumaalt välja nagu veevoolud. Aga kes siis hoiab oma isameelt ja emakeelt sellel maal?
Taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

Usume ja loodame, et iga allikas, mis jõuab ojja, ojast jõkke ja jõest merre - olles laiunud ja süüvinud mõnda aega ulgumeres rahulikuks, tahab oma koju tagasi. Vaadanud ulgumerel oma hinge, leiab oma saare just kodumaa veelätetel.

Tuhat tänu teile maani kummardusega ainulaadsete kihelkonnapäevade eest Eestimaal!
Olge hoitud ja hoidke oma merd, maad ja inimesi...

Tänud Urvaste, Sõmerpalu ja Antsla valdadele ning merekultuuriaasta projektile „Näoga mere poole“.


Leili Väisa ja Merle Tombak kogu Urvaste kihelkonnapäevade lavastus-ja korraldusgrupi nimel





Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi